Kommenteeri

Kuidas mõjutab ärevus käitumist?

Kui eelmises postituses sai põgusalt mainitud ärevust, mis pingelistes olukordadest meie käitumist mõjutama hakkab, siis nüüd vaatame seda veidi lähemalt.

Inimese organism on evolutsiooni käigus õppinud teda ähvardavatele ohtudele reageerima teatud instinktiivsete reaktsioonidega. Selliste instinktide eesmärgiks on kindlustada meie ellujäämine. Sajandite jooksul on taolisteks ohtudeks olnud väga konkreetsed välised mõjurid. Neil on tüüpiliselt olnud kindel algus ja kui nende vastu suunatud strateegia on olnud edukas, siis ühel hetkel on need ka möödunud.

Ärevusel on seejuures oluline roll. Ärevus on organismi jaoks signaal, mis teatab, et midagi on toimumas ja nüüd tuleb ennast kokku võtta ning valmistuda reageerimiseks. 

Kuid eksisteerivad ohud, millel konkreetne algus / lõpp puuduvad. Need on hirmud ja mõtted, mis püsivad meie ettekujutluses ja mida saab kirjeldada stiilis: „Mis siis kui....?“, „Äkki juhtub...“, „Kas ma suudan...?“ „Minu vs teiste vajaduste prioriteetusus“ jms. 

Paraku ei ole organismi jaoks vahet kas oht on reaalne või kujuteldav. Organism püüab reageerida ikka samamoodi - suurendab ärevust ja mobiliseerib ressursse, et valmistuda tegelemiseks ohuga. Ainult et nüüd ei ole tegemist enam millegagi millel on kindel algus ja lõpp. See tähendab, et ärevus ja alateadlik pinge ei kao vaid jääb püsima. Sellist ärevust nimetatakse krooniliseks ärevuseks

Inimeste toimetulekuvõime ärevusega on väga erinev. Eksisteerib inimesi kelle suutlikkus sellega toime tulla on kõrge ja on inimesi kelle ärevusega toimetulekuvõime on piiratum. Mida väiksema ärevusega toimetulekuvõimega on inimene, seda enam ja lihtsamini tekib automaatseid emotsionaalseid reaktsioone, seda keerulisem on ratsionaalsusel emotsionaalset osa kontrollida, seda väiksemat impulssi on vaja reaktsioonide käivitamiseks.

Kuid sellega see ei piirdu. Ärevusele on omane kanduda üle inimeselt inimesele. See on nagu viirus. Ühe inimese emotsionaalsed reaktsioonid käivitavad reaktsioone teistes ning nii levib see järjest edasi. Ühel hetkel ei ole enam oluline, milline oli protsessi käivitanud algne stiimul. Emotsionaalsed protsessid, õigemini küll nende poolt tekitatavad sümptomid muutuvad ühel hetkel ise keskseks teemaks.

Sõltumata sellest, kas tegemist on perekonna, organisatsiooni või ühiskonnaga, toimivad need protsessid ühtemoodi - mida väiksema ärevusega toimetulekuvõimega on inimesed, seda automaatsemad protsessid, seda enam on düsfunktsionaalseid käitumisi ja sümptomaatikat. Sellised protsessid on alateadlikud ning ise nendes see olles, on keerulised märgata.

Praegusel ajal on ärevust suurendavaks stiimuliks viirus ja sellest tingitud teemad - teadmatus, ebakindlus, turvalisuse puudumine jms.

Sellises olukorras on eriti tähtis tähelepanu pööramine iseendale. Leida lähenemisi, mis aitavad ennast maandada ja taastada sisemist tasakaalu.

Üheks ärevust vähendavaks teguriks on kontakti olemasolu oluliste ja lähedaste inimestega nö. turvavõrgustiku olemasolu. Samas ei maksa unustada, et vajadus läheduse järgi on inimestel erinev. Liigne lähedus võib omakorda osutuda ärevust suurendavaks stiimuliks. 

Seega, tuleb teada enda ja teiste vajadusi, osata neid toetada ning nende kohaselt toimida.  


Lisa kommentaar

Email again: